10 kõige populaasremat retsepti selles blogis

Popimad postitused: 1. Kuidas teha ise kohupiima Ma ei saa sulle kirja panna eesti toidu retsepte, kui sul pole kohupiima. Seega, teem...

reede, 27. juuni 2014

Rita Ahonen " Minu Stockholm"

Ma kuulsin sellest raamatust tänu Kuku raadiole, kus "nädala raamatu" raames loeti ette katkendeid. Äratas huvi, läks nimekirja ja nüüd siis lõpuks sai loetud.
Ja ma olen rahul. Ma julgeks vist isegi öelda, et tegemist on ühe parema Minu sarja raamatuga (mitte, et ma neid väga palju oleksin lugenud ja seetõttu teen ilmselt nii mõnelegi liiga).
Ma ei tea Rootsist just väga palju- olen käinud mõned korrad turistina ja töö asjus. Peamine info pärineb ikkagi Lindgrenilt ja teistelt autoritelt. Ning väga headest Rootsi seriaalidest, mida ETV on hakanud näitama.

Loetud "minudest" eristub see eelkõige küpsuse ja ja elukogemuse tõttu.  Kui enamik selle sarja lugudest räägivad noore inimese eneseotsingutest, siis selle raamatu autor on enese leidnud ja vaatab sooja huumoriga olnule tagasi. 
Ma ei tunne selle raamatu autorit, aga ta tundub inimesena, kellega tahaks sõber olla. Siirus, headus, tarmukus, huumorimeel ja mis väga oluline: lugupidamine nii võõra maa kui ka kodumaa suhtes.
Pr. Ahonen on ideaalne immigrant, kes on suutnud kohaneda uue riigiga ja samal ajal jääda eestlaseks. Ta oskab näha nii uue kui ka vana kodu eeliseid.
Ja see on väga sümpaatne.

Teine erinevus "tüüpilise minuga" on autori saatus. Kui enamik meist jääbki välismaal kajuteid koristama, banaane korjama või vabatahtliku tööd tegema, siis autor võitleb välja end erialase tööni. Noorele lugejale annab ilmselt päris hea signaali ja lohutuse, et autori eriala on humanitaarne, 
ja oh hullu, isegi väga spetsiifiline võõral maal läbilöömiseks: eesti filoloog. 
Ei ole vahet, milline on su eriala, kui sa seda armastad ning kirega teed, siis lööd alati läbi. 
Vot pr. Moran-  kõrgete kontsade ja roosa Marati kostüümiga on võimalik korda saata imesid. 
Kui ise oled tubli. Kui haarad kinni võimalustest, oled valmis kaotama ning riskima.
Kuigi. 
On vana tõde, et õnne peab ka olema. 
Õigel ajal, õiges kohas, õiged inimesed. 

Nii nagu Mae kirjutas, jäi ka mulle õhku küsimus, kuhu kadus autori mees. Kui ikka nii suur armastus oli, et sa hülgad lausa kodumaa ja kõik senised suhted, siis pidi ju olema midagi väga olulist. Ja kui siis hiljem loed, kuidas autor on hädas, aga armastatud meest ei kuskil. siis paratamatult tekitab see küsimusi. Kõikvõimas internet annab meile muidugi vastused, nii detailselt poleks vaja olnudki: oleks piisanud ühest lausest.

Nii nagu mõne varasema "minu" raamatu puhul, hakkas ka selle puhul minu meelest formaat vastu töötama. Minu tagasihoidliku arvamuse järgi oleks võinud see ilmuda parem elulugude sarjas. Stockholmist olulisem  tundus mulle ühe naise väga värvikas elulugu. Ma loodan, et pr.Ahonen viitsib võtta ja kirjutada ühe pikema ja põhjalikuma raamatu oma elust. 
Natuke pikemalt elus ENSVs, natuke põhjalikumalt kohanemisraskustest Rootsis ja väga põhjalikult kooli asutamisest.
Sest kogu see kooli teema oli väga huvitav!
Ma küsin vist juba mitmenda raamatu kokkuvõttes sedasama küsimust: kas meie haridusametnikud ka loevad ja uurivad vahetuid kogemusi erinevate riikide haridussüsteemidest? Mitte kohalike ametnike powerpointe, vaid inimeste, kelle lapsed seal reaalselt õpivad, muljeid ja arvamusi?
Ma ei tea, miks see teema mulle endiselt nii korda läheb, aga läheb. 
Ma tahan, et eesti koolile jääks tema tugevused ja väärtused ja et me laste enesemääratlemise soovis piire liiga kaugele ei nihutaks. 
Hoiatavad näited Rootsist ja Saksamaalt ja mujalt kohe võtta.

Mul on ammu üks küsimus, millele ma pole viitsinud vastust guugeldada: huvitav, kas minuraamatuid tõlgitakse ka sihtriigi keelde. Kas näiteks rootslased ja moldaavlased ja norrakad jne jne saavad omas keeles lugeda, mida neist "arvatakse". Ja ka vastupidi. Maailmas on ilmselt inimesi- vahetusõpilased, näiteks, kes kirjutavad koju jõudes raamatu oma Eestist. 

Naljakas on tegelikult see klišeeede teema. Mingid stereotüübid on meil ju igast riigist. Mõni riik näeb kurja vaeva, et neid ümber lükata, teine itsitab vaikselt ja lubab meil uskuda seda mida me soovime. 
"Minu Stockholm" on selline, mis ainult kinnitas: jah, lihapallid, demokraatia ja võrdsus. 
Ning tundub, et autor on rootslaste olemusest väga hästi aru saanud. Minu meelest on ülivaimukal ja eneseiroonilisel moel võtnud Rootsi olemuse kokku ka rootslased ise. Ja see on täiesti "Minu Stockholm".
Meenutage:)


kolmapäev, 4. juuni 2014

Sanatooriumis. Värska sanatooriumis.

Sanatoorium... Sanatoorium see on puhkus, baar, mehed, muusika! Mina olen täiesti terve naine ja tahan seda kõike saada! 
parafraseerides klassikaks saanud filmi "Mehed ei nuta". 
Mu mees on läbi käinud pea kõik Eestimaa spaad- mina olen rikkumata, puhas ja eelarvamusteta. Kogemusi on napilt ja seda rohkem olin ma põnevil eesootava suhtes.

Paketis oli nädalavahetus, 3 x päevas söögid, 3 protseduuri, veekeskuse kasutamine ja midagi vist veel.

Esimesed paar tundi kohapeal me lihtsalt ainult naersime üllatusest, sest kõik meie ümber oli võimatult koomiline. Nagu reis minevikku.
Me saabusime just õhtusöögiajaks ning saime esimese retrolaksu sööklas. Just nimelt sööklas, mitte restoranis. Olime tagasi kaheksakümnendates, kus inimesed olid veel suutelised sööma kõike: liha, laktoosi, gluteeni jne.
Kartul, valge jahukaste ja kotlet. Kõrvale klaasi valmisvalatud keefir (olin just lõpetanud ühe Strugatskite ulmeka, kus valitsus sundis inimesi keefiri jooma, seega eriti kummastav link).
Söögi taustaks Elmari tantsuõhtu ja Nexus. Mäletate veel?
Meelt saad lahutada kabe- ja koroonalaua taga.
Õhtul on baaris tantsuõhtu: tantsuks mängib üksik mees süntekal Mati Nuude repertuaari.
Me olime ühed nooremad. Väidetavalt käib seal palju venelasi, aga kuna rubla kursiga on praegu nagu on, siis meiega koos olid pigem eestlased. Või eestimaa venelased. Paar vene ja soome numbrimärki olid ka. 
Värskas saad aru kahest asjast. 
Esiteks. Turundusõpikutes pähe taotavast "sa pead ületama ootusi". 
Ma ei saa selle kogemuse kohta öelda mitte üht halba sõna. 
Värskas oli kõik okei. Normaalne. Hästi.
Tõepoolest, miks peaks olema restoran, kui võib olla söökla. Kõhu sai täis ja tõesti väga maitsev oli (ma võtsin 2 kg juurde!!)
Kui mitu erinevat toitu on siis vaja, et seda võiks nimetada  buffeeks?

Kõik oli. Aga midagi jäi puudu. Nagu romaanides- vaene, aga puhas ja aus. 
Termosesse valmis tehtud tee. Toad ja ühiskondlikud ruumid olid saanud värske värvi ja plastaknad, aga tervikuna vajab kompleks ikkagi remonti. Tubades on telekad, aga neid on keeruline paigutuse tõttu vaadata. Majas on wifi, aga tubades pole ei wifit ega mobiililevi jne.  
Rahu sõna otseses mõttes...:)

Teiseks. Aeg voolab teisiti kui Tallinnas. Hämmastav paralleelmaailma kogemus, nagu oleks tagasi lapsepõlve väikelinnas. Vaikus. Ööbikud. Soprankäod. Võrratu loodus.
Meil vedas ka ilmaga.
Kõik teenindajad olid ülisõbralikud ning Seto majamuuseumi tegijad asjalikud. Lisaks mõnus huumor: Vana Jüri seebipoodi juhatas vietnamikeelne viit. Omanik selgitas, et kuna paar aastat tagasi tuli grupp vietnami põgenikke just tema maade juurest üle piiri, siis taheti  võõrastele tee leidmisel abiks olla...:)

Väga ägedas veekeskuses igast nurgast mudituna- masseerituna, istusin hiljem soolakambris (btw, kust pärineb arvamus, et paaniflöödil esitatud  popmuusika on rahustavam kui originaalesitus) ja mõtlesin, kas ma suudaksin seda sanatooriumit müüa. Ja sain aru, et  oskaksin küll. 
See on koht maailma äärel, kus aeg seisab.

Ma arvan, et neil läheb tänagi üsna hästi, aga ta vajaks hädasti kõrvaltpilku ja värsket mõtet. Ehk läheks siis veel paremini.
Tallinn, Riia ja Novgorod on Värskast üsna samal kaugusel. Tillukesed detailid: täna Tallinnast bussiga  tulija õhtusöögiks kohale ei jõua ja teistest linnadest tulek on päris keeruline. 
Ja vanemaealiste ja/või töönarkomaanide, kes otsivad just rahu ja levist väljasolekut, osakaal ainult kasvab. 
Ilmselgelt ei ole see asutus täna suunatud lastega peredele. Ja ehk peakski nii jääma. Minema ju kedagi ei aeta, aga vaikus on see, mida on võimalik järjest enam ja kallimalt müüa.
Ma saan aru, et Värska vesi aitab nii umbes 100 haiguse vastu, muu hulgas on nende seas ka seedimisprobleemid. Taas kasvav segment, kusjuures veel selline, mida inimesed armastavad ise endale diagnoosida.

80 stiilina on vägagi in,  miks mitte seda veelgi võimendada. 
Võimalik, et me polnud sihtgrupp. Sanatooriumis peaks vist teoreetiliselt käima haiged inimesed, kes tahavad puhata ja ravida. Mitte pidu ja seiklust. Minu isiklikust seisukohast jäi meelelahutust pisut väheks: baar oli naljakas ja veekeskus super, aga seda oli vähe. Ma ei jaksa nii palju raamatuid lugeda. 10 tuhat sammu sai kuhjaga täis tehtud. Telekat saan ka kodus vaadata ja rannas peesitamiseks oli natuke külm. Mu mees on kahtlemata huvitav inimene, nalja sai palju; aga paarikümne viimase aastaga on meil suur osa juttudest räägitud:)
Lähimad vaatamisväärsused on 3 km ja 5 km kaugusel- seda on jalgsi tegelikult natuke palju ja ausalt öeldes vaadata ka natuke vähe. Meie olime autoga, aga kui poleks, oleks päeva sisustamine üsna keeruline olnud.
Mina, turist, tahaks väga teile oma raha jätta.
Miks mitte retropeod ja vanematele naistele suunatud laulupeod ja line-tantsuõhtud. Ma lugesin  seinalt, et kord nädalas tehakse bussiekskursioon piirkonnas ja et kunagi kusagil on toimunud ka seto õhtud. Ehk ei ole need menukad?- ei tea, aga mina oleks küll rõõmuga osalenud, kui juba nii kaugele tuldud sai.

Söögiga tuleks ka veel tööd teha. Söökla on okei, aga juurde oleks vaja ka restorani, kus saaks õhtut veeta ning mis toimiks toiduturistidele lisaatraktsioonina. Naabervald, Võrumaa ( lisaks Saaremaale) on üks väheseid maakondi Eestis, kus on suudetud eestlased koos tööle ja ühist asja ajama panna. Selle koostöö vilju - Uma Mekk, ma oleksin tahtnud Värskas tunda ja näha. Kohalik toit peaks sellises kohas olema kohustuslik- ei nõua mingeid investeeringuid peale ettevõtmise ja kommunikatsiooni (võetagu eeskujuks Pühajärve).

Ühesõnaga. 
Koju jõudes olime väsinud, kuid õnnelikud. Oli tore nädalavahetus...:)